Riico Sundja tsiteerib Bill Gates’i: “I will always choose a lazy person to do a difficult job…”

Vilistlastele pühendatud nädala teiseks kangelaseks on 2014. aastal Keila Kooli 57ndas lennus lõpetanud noorhärra Riico Sundja. Võtsime temaga ühendust, et teada saada, kuidas tal senini läinud on, ja millisena mäletab ta enda gümnaasiumiaega.

Riico koos kunagise lennukaaslasega

Kuhu peale Keila Kooli lõpetamist õppima läksid?
Polütehnikumi, aga seal käisin vaid 2 kuud, sest eriala ei sobinud. Peale seda pole kuskile edasi läinud.

Kas hinded mõjutasid sinna sisse saamist?
Ei mõjutanud. Seal oli intervjuu, kus pidid oskama ennast kiita ja väljendama enesekindlust jms. Nii nagu ka päriselus on vaja osata.😉

Mis eriala sa valisid ja miks?
Ma valisin multimeedia eriala, mis on päris uus ning kus õpetatakse peamiselt ITd ja arvuteid. Selle eriala läbides saab teadmisi pea igast valdkonnast. Ma valisin selle, kuna mind huvitas arvutialane disain, aga seal õpetati palju just andmesüsteeme jms, mis mind üldse ei köitnud ja oli minu jaoks ajaraiskamine, mistõttu jätsin ka eriala pooleli.

Plaanisid minna peale seda ka kuskile õppima?
Kusjuures vanusest ja üdini kohutavast gümnaasiumi õpikultuurist hoolimata, ei ole mu õpihimu kadunud. Ma olen põhimõtetega inimene – ei lähe õppima midagi, mis mulle ei meeldi, või minus huvi ei ärata, sest muul juhul oleks see raisatud aeg.

Riico (paremal) koos venna ja emaga

Millised muljed Keila Koolist jäid?
Keila Kooli kohta ei saa üleüldiselt öelda, mis mulje jäi – nii ja naa. Pigem on see, et minu arust on haridussüsteem täiesti katki. Põhikoolis õpid üheksa aastat põhiaineid ja -teadmisi ning siis mõtled, et lähed kolmeks aastaks gümnaasiumisse kust saad teadmisi ja ettevalmistust tulevikuks. Tegelik tõsiasi on see, et saad kolm aastat edasi seda sama põhikooli jama ning see ei valmista eluks absoluutselt ette.
Ka õpetajate ja õpilaste vahel on suured lahkhelid ja seda ei olda nõus lahendama, vaid pannakse väga ranged reeglid ja öeldakse: “Nii on ja nii jääb!”.

Plussideks oleks Keila Kooli puhul Sinu meelest õppetöövälised tegevused?
Jah, Sul on õigus, et Keila Kool on just kooliväliste või lihtsalt ürituste poolest hea kool, see meeldis mulle väga ja seetõttu ma ilmselt sinna jäingi.

Arengut tahaks näha selles osas, et õpetajad ja kõrgemal positsioonil olevad inimesed, ei karistaks õpilasi, kes tundides probleeme ei valmista. Mina pole selleks ilmselt parim näide, kuna mul oli suurem kisma omaenda ühe õpetajaga, mis kestis terve gümnaasiumi ja lihtsalt paisus ülimalt suureks konfliktiks.

Õpetajad võiks rohkem mööda vaadata õpilastest, kes ei sega tundi, kuid samas ei ole teemadest huvitatud. Näiteks minul oli nii, et osad teemad lihtsalt ei pakkunud huvi, aga ma ei rikkunud ka tundi. Olin vaikselt omas mullis: magasin laua peal, kritseldasin mingeid kujundeid märkmikusse vms, aga tundi ei seganud. Mõned õpetajad olid sellega päri kuni hinded olid korras, aga mõned noomisid, õiendasid ja karistasid, sest selline teguviis on miskipärast vale, ja nende meelest kõik teemad on, ja peavad olema huvitavad.

Puudumistega olen sama meelt – õpilast ei tohiks karistada, kui hinded on korras.

Aga see ongi kõik pigem läbirääkimiste küsimus. Probleem on selles, et gümnaasiumiõpilastele räägitakse koguaeg, et nad on nüüd peaaegu täiskasvanud ja võiks ka vastavalt käituda ning oma tegude eest vastutust võtta, kuid samas koheldakse neid edasi nagu lapsi. Vastuoluline, eks?

Õppetöösse tuleb tuua rohkem elulisi oskusi: praktikat, suhtlemist, vähem puhast tuupimist ja rohkem elulisi ülesandeid. Kuidagi peab motiveerima õpilasi tundides kaasa tegema, mitte lihtsalt kirjutama õpikust välja laused tahvlile ja siis õpilastel lasta see kirjutada vihikusse: „Tähelepanu, selle peale tuleb töö!“

Miks ma üldse tulen tundi, kui ma võin kodus lihtsalt need laused õpikust ära tuupida ja kontrolltööks kohale tulla? Täielik ajaraiskamine.

See probleem tekib vist pigem staažikamate õpetajatega?
Õigus, kuid mis sa arvad, mis juhtub nende noorte õpetajatega, kes midagi uut proovivad ja eksperimenteerivad?

Kõik sellised õpetajad kes minul olid, püsisid koolis 1 või 2 õppeaastat ja nad söödi välja või nad lahkusid ise, kuna neil ei lubatud oma õpetamismeetodeid kasutada.

Mulle isiklikult meeldis see, et ma oskan väga-väga hästi inglise keelt ja need tunnid olid minu jaoks väga huvitavad. Üks vanem õpetaja andis mulle inglise keele kirjutamist ja ma vahepeal suutsin teda isegi parandada ja mind visati sellepärast tunnist välja.

Riico lõpetamisel oma lennukaaslastega (57.lend)

On sul ka mõni lahe mälestus Keila Koolist?
Neid on jalaga segada ja raske on mingit kindlat välja tuua. Ma olen väiksest peale jalgpalli mänginud ja juhtus ka nii, et vahetundides mängisime koolis jalgpalli. Palliks oli näiteks pudelikork või pehme vatist pall. Pudelikorgiga tuleb meelde, et meil ei lubatud mängida ja õpetaja sai ükskord selle korgi kätte, sest see sattus tema jala alla. Mina vaprana siis lootes seda päästa, libistasin jalad ees seda püüdma, kuid lendasin täiega õpetajale sisse ja pikali maha. Piinlik oli, aga korgi sain ma kätte.

Koolis tuleb ikka spikerdamist ette ja selles on õpilased geniaalsed, suudetakse igasuguseid asju välja mõelda. Minu isiklik idee, mida ma varem kuulnud polnud, oli see, et ma keset kontrolltööd tahtsin teada mingit vastust, mis kohe üldse meeles ei olnud ning küsisin vetsu minekut, aga suutsin endale õpiku panna pluusi ja pusa alla vöö vahele, et siis koridoris vastust otsida.

Veel muidugi kooliüritused: moeshow, rokipidu. Lennupulmas olin ma peigmees. Vastlapäevad, kõik muu selline tegevus. Õpetajatega ühise joone leidmine samuti – ajasin näiteks õp.Tauno Hausenbergi niimoodi naerma, et ei suutnud isegi hingata.

Kõige uhkem kontrolltöö saavutus minu jaoks oli vene keeles 8. klassis kui oli mingi tasemetöö valikvastustega. Ma ei viitsinud ega osanud vist ka väga hästi, tegin lihtsalt sik-sak mustri ja sain üle 70%. Minu pinginaaber tegi minu mustrile täpselt vastandi ja sai vaid 30%. Spikerdamisse näiteks saan veel  lisada, et olen sellist asja teinud kunstitunnis, kui ei viitsinud joonistada – võtsin laua pealt töö, kustutasin tagant nime ära ja lisasin enda oma – „tubli, 5+!“

Laisku inimesi laidetakse koguaeg maha, et neist ei saa asja.

Aga siis saab ikka asja?
Bill Gates on öelnud: „I will always choose a lazy person to do a difficult job… Because he will find an easy way to do it.“

Mina olen laisk, aga ma kadestan inimesi, kes suudavad ja tahavad teha kogu aeg midagi – imetlusväärne oskus ja iseloomuomadus. Kahjuks pole kõik inimesed ühesugused, kuid see ei tähenda, et teised kasutud on ja neist asja ei saa. 😉

Inimestel ei tohi lasta pähe istuda, aga koolis see kahjuks kasuks ei tule.

Täname kogu meeskonna poolt Riicot väga sisuka intervjuu eest, ja soovime talle tema elu(kooli)teel õnne ja jaksu!

Intervjueeris: Marion Jallai
Toimetas: Karolin Koppel

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s