“Iga looja kirjutab omaenese lugu.” (Henry Ellis) Luulest akvarellmaalini

Meieni on jõudnud viie andeka noore kunstilooming ning nagu oleme juba pikalt lubanud, siis toome selle ka lõpuks teieni. Usume, et olete kuulnud lauset nagu “Ilu on vaataja silmades” See kehtib ka kunsti puhul. Kunsti sügavam tähendus peitub igaühes endas ja tema läbielatud kogemustes. Seega ei pruugi kõik maali, luule või mis tahes muu kunstivormi sõnumit üheselt mõista ja selles ei ole midagi ebaloomulikku. Kunstis ei ole valesid ega õigeid vastuseid. Ilma pikema jututa toome teieni kolme erisuguse noore luule, kellest üks on soovinud jääda anonüümseks, ja kahe neiu andekad maalid.

Igavik

Sander Nuut

Õhtune lumesadu katab maa,

rahulik on õhk, nägu tunneb helbeid

ainult valgus tänavalampidest

see toob hinge rahu

Pole midagi rohkem vaja,

see vaikus, ainult vaikus

vaim on puhanud

kas ongi käes igavik?

Süda soe

hing on mujal,

meel on kohal

kas ongi käes igavik?

***

The streetlight’s shine is so dim
lacking inner glow
to take the spotlight on a whim
and not put on a show

but the lantern’s still gleaming on me
I’m wavering, thoughts sparse
for this is meant to be
is nothing but a farce

Your charcoal hair in my face
one whole shadow broken into two
On the streetcorner again,
these thoughts I can’t erase
Your lips seeking warmth from mine,
you asked:
“What are you afraid of?”

Möödujaid jälgides

Carmen Aarma

kõik ruttavad kuhugi
kes koju
kes tööle
mis seal salata
tõttöelda jookseme me kõik
otse surma kätevahele
mina jooksen eriti kiiresti
tahaks juba kaissu

***

Carmen Aarma

jalutan mööda öist kodutänavat
kraevahel lumi
peas segadus
otsides varju
külma ning valu eest
kui kodu on seal
kus on su süda
siis kodu on liigagi kaugel
kui seda üldse on
kõnnin edasi
kodu jääb kaugemale
rinnus pitsitab
mõtted valguvad laial

***

Carmen Aarma

mu vanaema ütles mulle
et ma ei mõista veel elu
kuna olen alles noor
pole näinud pooltki
ja tundnud veeranditki
aga äkki elu ei peagi mõistma
äkki ongi elu pidev mõistatus
justkui lahendamata jäänud ristsõnad
või unarusse jäetud sudokud
ehk on elu pusle
mida ei saa kunagi kokku panna
sest paar tükki on alati kadunud
vanaema, äkki ei mõista sinagi elu
sest mis siin mõista
me tulime, olime, läheme
elu on habras
elu ei annagi mõista

Värvipime

Carmen Aarma

ja võibolla ma ei tohiks iseennast põletada
rääkides sulle kullakarva sõnu
roosamanna unistusi
purpurlillast ihast
võibolla peaksin armastama iseennast
rohelisi silmi
punaseid huuli
punakaspruune kiharaid
kuid siiski alalõpmata
leian end mõtlemas sinust
su kuldsetest kätest
heleroosadest põskedest
säravatest silmadest
ja kollasest tuhmuvast armastusest

 

IMG_20170417_134812
Akvarell 2017 – Greete Sass

Väikses Eestis on peidus nii mõnigi andeks talent ja seda just ka meie enda kodulinnas Keilas. Jõudu ja jaksu neile kõigile! (:

Toimetasid: Diandra ja Brita

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s