Intervjuu särava Joannaga

Kolmandaks vilistlaseks on põneva elustiiliga ja andekas Joanna Annion. Ta lõpetas Keila Kooli 2014 aastal ja kuulus 57ndasse lendu.

Mis oli sinu plaan teha peale gümnaasiumit?
Kindlasti tahtsin minna edasi õppima ülikooli ja seda ma ka tegin.

Kas sa oled oma otsusega rahul?
Jah, jah ja veel kord jah. See võib küll kõlada filosoofiliselt, aga ma arvan, et sellele küsimusele ei ole kunagi õiget vastust. Lihtsalt vahepeal sa pead elus otsuse tegema. Kui otsus on tehtud, siis võtad selle sama otsuse ja hakkad vaatama, mis edasi saab. Vahel läheb otsustega hästi ja vahel halvasti. Isegi kui läheb halvasti, teed endale high five´i, võtad endale järgmise otsuse ja liigud edasi.

Millega hetkel tegeled?
Hetkel ma õpin Tallinna Ülikoolis Lähis-Ida uuringuid-arabistikat. Praegu elan Lõuna-Hispaanias Granada linnas ja teen oma vahetussemestrit. Õpin oma erialal ja lisaks ka araabia keelt. Eestis olles õpin ülikoolis ja töötan natuke. Olen inglise keele abiõpetaja ja teen vabatahtlikku tööd.

Kust tuli idee minna Hispaaniasse?
Idee tuli, sest siin on Euroopa parim Lähis-Ida teaduskond ning siin on hea võimalus oma lõputööd kirjutada. Mulle meeldib reisida ja Hispaania on mulle alati südamelähedane olnud ning kuna ma räägin hispaania keelt ka, siis ei olnud see enam nii keeruline valik. Praeguseks olen olnud siin 3 kuud, seega alles elan sisse. 

Mis on su tulevikuplaanid?
Ma ei ole suur plaanimajandaja. 🙂 Plaanis on lõpetada kohekohe ülikool-bakalaureus. Reisida nii palju kui võimalik. Ideaalis võtta paar kuud vabaks ja reisida Kagu-Aasias ning kui ma olen valmis mõelnud, kuhu ülikooli ma tahan sisse astuda, siis alustada magistrit välismaal.

Mõni vahva seik või meenutus Keila Koolist?
Päris raske küsimus. Mälestusi on nii palju, aga ma arvan, et minu kõige nostalgilisemad mälestused seostuvad vana koolimajaga, ÕE ruumi ja näitering Rohelise kassiga, kus me tegime proove erinevateks festivalideks. Ma kohtusin seal väga lahedate inimestega, keda ma pean siiani oma sõpradeks. Kogu see atmosfäär koolis, kui tunnid olid lõppenud ja kindlasti Kai, kes meid juhendas ja inspireeris ja kes oli lihtsalt mega cool. Meil oli väga lahe aeg. Vana koolimaja oma vanade suurte ruumide ja kõledate koridoridega. Seal oli palju kohti, mida avastada.

Kas su hinded mängisid suurt rolli sinu edasistes valikutes?
Mitte väga. Tegelikult vist üldse mitte. Ma olin neljaviieline, gümnaasiumis mõni kolm ka. Isegi kui see koolis võis raske tunduda, siis hinded ei ole kõige tähtsamad. Keegi ei küsi su hindeid, kui sa tulevikus hakkama tahad saada. Tähtsad on ikkagi su üldteadmised , huvi selle asja vastu, sinu suhtumine ja tahe midagi teha. Ma arvan , et ei tasu üle muretseda. Arvan isegi, et ma mõtlesin põhikoolis üle.

Edu sulle ka edaspidi meie poolt!

PS. Joanna oli omal ajal ka Õpilasesinduse president ja see on meie meelest päris vinge!

Inervjueeris ja toimetas: Carolin Liis